Öko, orgaaniline, bio: mis vahe neil tegelikult on?
Tänapäeval näeme aina rohkem tooteid, mille pakendil on märgised „öko", „orgaaniline" või „bio". Need tähised tekitavad usaldust – justkui oleks tegu puhta, keskkonnasõbraliku ja tervisliku valikuga. Kuid mida need märgistused tegelikult tähendavad? Kas need viitavad toote kvaliteedile? Ja kui suured on erinevused nende vahel?
Mida tähendab „öko"?
Tähis „öko" (ökoloogiline) viitab sellele, et toode on keskkonnale võimalikult vähe kahjulik kogu selle elutsükli vältel – alates tootmisest kuni utiliseerimiseni. See võib tähendada näiteks loodushoidlikke tootmismeetodeid, taastuvate ressursside kasutamist ja keskkonnasõbralikku pakendit.
Oluline on siiski mõista: „öko" ei tähenda alati, et toode on inimesele kasulik või looduslik. Näiteks võib ka kodukeemia olla „öko", kui see laguneb kiiresti ega kahjusta loodust.
Tõsiseltvõetaval ökotootel peab olema rahvusvaheliselt tunnustatud sertifikaat, mis kinnitab selle vastavust ökoloogilistele standarditele. Ilma selleta võib märgistus olla vaid turunduslik võte.
Mis on „orgaaniline"?
„Orgaaniline" ehk organic viitab sellele, et toode on valmistatud ilma sünteetiliste väetiste, pestitsiidide, säilitusainete või geneetiliselt muundatud organismideta (GMO). Orgaanilise märgise võivad kanda:
toiduained (nt köögiviljad, puuviljad, liha, piimatooted),
kosmeetika,
rõivad ja tekstiil (nt orgaanilisest puuvillast),
laste- ja beebitooted.
Kõige olulisem on, et orgaaniline toode on ohutu nii inimese tervisele kui ka loodusele. Samuti peab see läbima ametliku sertifitseerimisprotsessi, mille viib läbi sõltumatu organisatsioon.
Kuidas erineb „bio"?
„Bio" ei erine tegelikult mitte millegi poolest „orgaanilisest". See on lihtsalt teistsugune nimetus, mida kasutatakse rohkem teatud riikides. Näiteks Saksamaal, Prantsusmaal ja Skandinaavias on levinum bio, samal ajal kui Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides eelistatakse organic.
Seega võib öelda, et „bio" = „orgaaniline", eeldusel, et toode on vastavalt sertifitseeritud.
Mis on „passiivne orgaanika"?
Mõnes riigis, kus puuduvad ressursid kallite väetiste ja kemikaalide kasutamiseks, toodetakse looduslikult orgaanilisi tooteid, näiteks kohvi või viinamarju. Kuigi need vastavad oma olemuselt orgaanilistele põhimõtetele, puudub neil sageli ametlik sertifikaat. Selliseid tooteid nimetatakse mõnikord passiivselt orgaanilisteks.
Tuleb aga arvestada, et ilma sertifikaadita pole tarbijal mingit garantiid, et toode tõesti vastab orgaanilistele standarditele.
Lisaks ei ole kõrgekvaliteediline toode alati orgaaniline – näiteks eliitkohvi tootmiseks võib olla vajalik kasutada teatud aineid, et säilitada maitseomadused ja kvaliteet.
Kokkuvõte
„Öko", „orgaaniline" ja „bio" on kõik märgistused, mis viitavad puhtamale ja vastutustundlikumale tootmisele, kuid nende tähendus ja usaldusväärsus sõltuvad suuresti sertifitseerimisest.
„Öko" rõhutab vähest keskkonnamõju.
„Orgaaniline" ja „bio" tähendavad keemiateta, GMO-vaba ja sertifitseeritud toodet.
„Passiivselt orgaaniline" võib olla looduslik, kuid ilma garantiideta.
Tarbijana tasub alati uurida, kas toode on tõesti sertifitseeritud ja millisele standardile see vastab. Ainult nii saad olla kindel, et sinu valik on kooskõlas nii tervise, looduse kui ka kvaliteedi nõuetega.